1992.a. lõikavalt külmal jaanuarikuul kui Venemaa masuudikraanid kinni keeras, toodi Saksamaalt Muuga sadamasse viis laevatäit vanu autorehve. Toojad lubasid lisaks hakkureid ja põleteid, et rehvid siin puruks hakkida ja Iru elektrijaamas kütusena ära põletada, aidates sel moel energiakriisis lasnamäelasi. Sama Saksa firma tõi ka laevatäie vanu värve-lakke, toksilisi aineid sisaldavaid filtrirasvu ja purustatud plastist pestitsiidi- ja kemikaalimahutite jäätmeid – ikka selleks, et pakkuda Eesti ettevõtjatele “väärtuslikku tooret”. Kui peale viiendat laevatäit rehve hakati pärima hakkurite järele, Saksamaal registreeritud firma haihtus ja jäätmed jäid rikastama Eesti keskkonda – kummivirnad süüdati sadamas hoiuplatsil, toksilisi filtrijäätmeid üritati matta paekivikarjääri Rummu vangla territooriumil, vanad lakid ja värvid haihtusid kuskile prügimägedele ja toksilistest plastjäätmetest toodeti kaste Ukraina toiduainete pakkimiseks.
Rahvusvaheline ressursiäri, lõputu maailmameri, hägusad regulatsioonid ning globaalse merepolitsei puudumine annavad kokku tõeliselt vänge kokteili, mis tekitab mõnedele rikkust, hävitab loodust ja on pidevaks ohuks inimeste eludele ja tervisele. Maa pealt vaadates on väga raske aru saada, mis merel toimub. Me näeme suuri laevu sõitmas, sadamasse tulemas, reidil seismas, aga mida nad veavad, kellele nad kuuluvad, kuhu nad oma jäätmed panevad – see on kõik nagu udu merel. Pisut uurima hakates läheb pilt veelgi segasemaks ning selgub, et aeg-ajalt vilksatab udus ka sinimustvalge lipp.
Toon mõned näited. Talvise Loode-Eesti naftareostuse tekitamises kahtlustatava tankeri Flawless omanikfirma on kord Hanseatic Shipping Company, siis aga Top Tankers Inc ning lipumaaks Libeeria. Põhja ringkonnaprokuratuurilt saame teada, et “praegu kahtluse all olevad kümme laeva sõidavad erinevate riikide lippude all; muuhulgas Luksemburgi, Gibraltari, Libeeria, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Soome, Taani ning Antigua ja Barbuda lipu all. Kõikide kahtlusaluste laevade operaatorid asuvad valdavalt Euroopa riikides.” Reostuse tekitaja on siiani leidmata ja kahjud hüvitamata.
Paldiski sadamas seisva mürgitankeri Probo Koala omanik on Det Norske Veritase andmetel Celtic Legend Shipping Inc, Panama, täpsem aadress puudub. Laeva reeder on Ateenas registreeritud Prime Marine Management Inc. Laeva opereerib jällegi Hollandi firma Trafigura Ltd, mille aastakäive on 28 miljardit dollarit. Ometi tundus sellise käibega firmale käesoleva aasta juulis Amsterdamis ohtlike jäätmete käitlemise eest nõutud 250000 dollarit liig suure summana ning laev võttis mürgisupiga suuna Paldiskile. Amsterdami sadamaametnikud teatasid Spiegeli väitel Paldiski ametivendadele “kahtlasest laadungist”, aga midagi ei järgnenud. Paldiskist läks sõit bensiinilaadungiga Nigeeriasse, kus sellest augustis ka vabaneti. Seejärel põikas Probo Koala tagasiteel Elevandiluuranniku pealinna Abidjani, kus andis oma tankides loksuva solgi üle juulis asutatud firmale Tommy. Üpris originaalse nimega firma vedas solgi paakautodega Abidjani vahele ja kallas teeservades maha. Tänaseks on ametlikel andmetel surnud seitse ja haigestunud vähemalt 9000 inimest.
Ka Eesti lipu all sõidab ilusate nimedega laevu, näiteks Lootus. Kauni maakeelse nimega laeval eesti keelt vist keegi küll ei räägi ning töötajadki on pigem tõmmuma nahavärviga. Lootus püüab Põhja-Atlandil kala, krevette ja üldse kõike, mis merepõhjas traalidesse kinni jääb. Keskmiselt kord aastas jääb Lootus röövpüügiga Kanada ja Norra kalakaitse ametnikele või Greenpeace’ile vahele. Lootuse omanikuks on OÜ MFV Lootus ja selle omanikuks on omakorda ELi liikmesriigi Hispaania firma Grupo Oya Perez. Selle firma esindajad istuvad keskkonnaministeeriumi poolt määratud Eesti esindajatena Loode-Atlandi kalandust reguleerivates komisjonides. Lootus saab ka PRIAlt toetust kalapüügivarustuse moderniseerimiseks. Lootuse majandusaasta aruannetes ei kajastu ühtegi palgalist töötajat, seega ei saa Eesti riik sealt sentigi sotsiaalmaksu, rääkimata tulumaksust. Aga kui Greenpeace kutsus Eestit üles ühinema põhjatraalimise moratooriumiga, ei saanud me seda teha, viidates Eesti majanduslikele huvidele. Aga millist majanduslikku kasu see sinimustvalge all seilav laev Eestile toob, minu pea kinni ei võta.
Eelneva valguses tekib kindlasti küsimus, et kuidas see kõik võimalik on ja kas midagi ette võtta ei saa? Osaliseks vastuseks nendele küsimustele ongi Greenpeace, kes püüab kaitsta elu tervel planeedil ja kuna keegi teine seda nii aktiivselt ja sellise haardega ei tee, siis tekitab nende tegevus alati vastakaid arvamusi. Samas on looduse hävitamine tihti väga konkreetne ja tagajärjed pöödumatud. Ja meie ees ongi valik – kas kaitsta isegi kui kõik ei ole juriidiliselt korrektne või mitte kaitsta. Sama valik on tegelikult ka riigikaitses ja väga paljudes elulistes olukordades.
Eesti peaks tegema, mis on väikese riigi võimuses – pidevalt jälgima laevu ja nende tegevust territoriaalmeres, reageerima kiirelt ja konkreetselt reostusjuhtumite korral ning tegema rahvusvahelist koostööd keskkonnakuritegudes süüdistatavate tabamiseks ja kinnipidamiseks. Ja peaks tõsisemalt kaaluma, millised laevad on kohased sinimustvalge all sõitma, millised mitte.
Ressursi- ja jäätmeäri ajavate firmade jäljed kaovad tihti vette kaugete saarte randades, aga solk, nafta ja röövpüük tabavad ja tapavad alati konkreetselt. Seetõttu olgem riigina keskkonnakurjategijate suhtes sama konkreetsed kui nende tegude tagajärjed. See on meie kohus koduplaneedi ees.
Ilmunud Postimehes 29. septembril 2006.
Toomas Trapido
Posted: by Toomas Trapido
Category: Alguses, Kirjutised
