1. On teadlik õppija füüsilise, kognitiivse, emotsionaalse ja sotsiaalse arengu alustest ning kultuurilistest eripäradest; on teadlik õppimist mõjutavatest teguritest ja seaduspärasustest, üldpädevustest, grupiprotsessidest ja õppija toetamise tõenduspõhistest võimalustest, sh refleksioonimudelite kasutamise vajalikkusest; hoiab ennast kursis õppimist ja õppija arengut puudutava terminoloogia, uuema teadmuse ja uuringutega; on teadlik digilahenduste kasutamise võimalustest ja sellega seotud riskidest õppimisel.
Õpetajana olen teadlik laste ja noorte arengu seaduspäradest. Kuna õpetan eelkõige põhikooli lõpuklassides ja gümnaasiumis, siis keskendun just 13-18-aastaste noorte arengule. Pedagoogiliselt on minu õppetöö taustal kogu aeg nn pea-süda-käed (ingl k head heart and hands) lähenemine ehk eesmärgiks on pakkuda õpilastele enam-vähem võrdselt kognitiivset (mõistus, mälu ehk pea) psühho-sotsiaalset (süda) ja kehalis-käitumuslikku (käed) õppevormi, mis võimaldab õppimist eri tasanditel ning õppetööd võimalikult elavana hoida.
Avaring
Ma alustan tunde alati avaringiga, kus õpilased saavad väljendada oma hetkeseisundit, olulisi hiljutisi sündmusi jms, mille tulemusena tekib grupis parem keskendumine ning koostöine ja usalduslik atmosfäär. Seejärel tuleb tavaliselt teoreetilis-kontseptuaalne osa, mille käigus õpime uut materjali sõnaliselt ja mõttega kaasas olles tundma. Püüan tundidesse põimida ka iseseisva töö ülesandeid kas individuaalselt või rühmas ning meeles hoida liikumisvajadust, eriti paaristundide (90 minutit) jooksul.
Pean väga oluliseks isiklikku (õpetaja) eeskuju ja lapse eneseusalduse toetamist. Selleks püüan vähemalt korra kuus õpilastega individuaalselt vestelda ning üheskoos leida igale õpilasele tõepoolest kõige sobivam ja tulemuslikum õppimise viis. Pööran palju tähelepanu lastes selliste üldpädevuste kujundamisele nagu õpipädevus, enesemääratluspädevus jne. Digipädevuse kujundamiseks on õppetöösse loomulikul viisil lõimitud informatsiooni otsimine, pädeva info leidmine, selle kasutamine iseseisvalt tehtud esitlustes jm õppeülesannetes.
Olen õppinud ja praktiseerinud ligi 20 aastat grupiprotsesse (avatud ruumi meetod, ringi meetod, draakoniunistamine, foorum, sotsiokraatia jt) ning kasutan neid õpetajatöös igapäevaselt. Olen teadlik grupi arengu etappidest – algsest viisakusest läbi pingete ja konfliktide uue koostöötasemeni jõudmiseni ning seejärel heal juhul juba väga hästi – usalduslikult ja koostöiselt – toimiva grupini. Kasutan konfliktide ja pingete korral mitmeid meetodeid, nagu süvakuulamine, isiklikud vestlused ja lõppeks ka aja ja ruumi andmine ehk võimalikult usaldusliku õhkkonna loomine, mille tulemusena aja jooksul konfliktid üldjuhul kas lahenevad või vähemalt mahenevad.
Olen kasutanud ka vaikuseminuteid ning sarnaseid rahunemise ja keskendumise meetodeid.
2. Selgitab välja rühma ja õppija ainealase, õpioskuste ja õpimotivatsiooni taseme ning arvestab neid (ainevaldkondlike, üldpedagoogiliste ja kasvatuslike) õpieesmärkide seadmisel; kogub koostöös kolleegidega õppeprotsessist infot ja uurib võimalusi, kuidas toetada õppija terviklikku arengut ja valmisolekut õppimiseks; kasutab arenguvestlusi õppija arengu toetamiseks.
Uue klassiga alustades on minu eesmärgiks alati luua hea kontakt nii õpilastega isiklikult kui grupiga tervikuna. Hea kontakt tekitab usaldust, mis on omakorda aluseks tulemuslikule õppetööle ja õpilaste arengu toetamisele. Kontakti loomiseks kasutan ma palju ringi meetodit – uue grupiga alustades on meil vähemalt üks terve tund ringis, kus õpilased ja mina räägime endast, oma soovidest, eelistustest jne. Lisaks teeme liikumisega harjutusi, kus saame kehaliselt väljendada oma isiksust, nt kas olen pigem viimasel minutil asjade ära tegija või suudan planeerida oma tegevusi ja enid õigeaegselt ellu viia jne.
Õpilaste huvide kaardistus perioodi esimeses bioloogiatunnis.
Kontakti loomisega paralleelselt või selle järel selgitan välja grupi ainealased teadmised. Selleks küsin suuliselt küsimusi ning teen väikse kirjaliku töö. Samal ajal püstitan küsimuse, milline osa planeeritavast õppest kedagi eriliselt huvitab. Vastuste põhjal on võimalik moodustada grupid, kes iseseisva tööna mingit osa ainekavast uurivad, esitluseks vormistavad ning seejärel klassikaaslasi õpetavad. Sel moel saab toetuda õpilaste isiklikule motivatsioonile ning teatavasti on teiste õpetamine üks kõige tulemuslikumaid õppimise meetodeid.
3. Märkab õppijate toe vajadust ja nende individuaalseid õpivajadusi (sh teistest võimekam õppija); kaasab ja teeb koostööd tugispetsialistide ning kolleegidega abi- ja toetusvajaduse väljaselgitamisel (vajadusel õppija individuaalse arengu kaardi täitmine, arvestades tema eripära arengu dünaamikat), õppe- ja arendustegevuse planeerimisel ning rakendamisel (sobiva õppemetoodika ja -vormi leidmine, õppe jõukohastamine, õppematerjalide kohandamine, abivahendite rakendamine, individuaalse õppe korralduse kava planeerimine, individuaalse õppekava ja/või käitumise tugikava koostamine); koostöös lapsevanematega toetab ja suunab õppijat.
Õppijate õpioskused ja motivatsioon on väga erinevad. Nende välja selgitamiseks kombineerin isiklikke (arengu)vestlusi, õpilase jälgimist tundides ning iseseisvate tööde tulemusi. Eeltoodu põhjal püüan ideaalis leida igale õpilasele sobiva õppestrateegia ning teda selle elluviimisel toetada. Arusaadavalt ei piirdu õpilaste aeg koolis ainult õppimisega ning arvestada tuleb palju laiemat konteksti – suhteid peres ja klassis (koolis), suuremat või vähemat toetust (ka toetuse puudumist ning isegi õppimist otseselt negatiivselt mõjutavaid tegureid), õpilase füüsilist, sotsiaalset ja kognitiivset arengut jne.
Pean oluliseks otsesuhtlust lapsevanematega ning oleme teinud aastas vähemalt kaks vestlust peredega ning olen julgustanud kõiki lapsevanemaid ka minuga otse suhtlema. Mõnede lapsevanematega olemegi põhjalikult vestelnud lapse vajadustest, toimivatest ja vähem toimivatest õpistrateegiatest, õpikeskkonnast jne ning olen selle põhjal muutnud õpilase ülesandeid jm õppetööd.
4. Toetab sotsiaalsete ja koostööoskuste arengut; töötab koostöös õppija(te)ga välja ühistel väärtustel põhinevad kokkulepped; suunab õppijaid üksteisega arvestama ja üksteist toetama, võttes arvesse rühmaprotsesse ja -dünaamikat; toetab ühtsustunnet rühmas ja haridusasutuses.
Olen rühmaprotsesside ja koostööoskuste vastu huvi tundnud juba ligi 20 aastat – neid uurinud, õppinud ja rakendanud nii koolis, ülikooli kui töös täiskasvanutega. Mõistan rühmade toimimise seaduspärasid ning valdan mitmeid meetodeid rühmades usalduse tõstmiseks ning tegevuse suunamiseks ühise eesmärgi poole. Valdan hästi ringi meetodit, avatud ruumi meetodit ideede korjaks ja läbiarutamiseks, draakoniunistamist projektide ellu viimiseks, sotsiokraatiat otsuste tegemiseks jt ning suudan neid ka omavahel konkreetsest rühmast ja selle vajadustest lähtuvalt kombineerida.
Projektõppe käigus välja mõeldud, tehtud ja paigaldatud panditaara kogumiskast Tallinna Vabas Waldorfkoolis.
Gümnaasiumis olen mitmel korral läbi viinud ühekuiseid projektõppe perioode, mis algavad ideede ja unistuste väljendamise ning nende arutamisega (üldjuhul toetun selles faasis avatud ruumi meetodile), millele järgneb grupi arvates kõige inspireerivamate ja samas elluviidavate ideede valik, siis planeerimine ja teostus, kus kasutan palju draakoniunistamise alameetodeid ning lõpuks refleksioon, tagasi- ja edasiside ning projekti põhjal arenenud uute ideede väljendamine.
Rühmatööde käigus on väga oluline pakkuda õpilastele meetodeid teineteise sügavamaks kuulamiseks, mis on omakorda aluseks vältimatult tekkivate erimeelsuste võimalikult rahumeelseks integreerimiseks ühisesse visiooni ja seeläbi reaalse koostöökogemuse saamiseks. Selleks kasutan süvakuulamise meetodit, mille sisuks on häälestumine kuulamisele, häälestumine eneseväljendamisele ning sellega seotud sõnadevalikule ning hääletoonile.
