ÖKOKOGUKONNAD – MUUTUVA MAAILMA LABORID

„Ökokogukond – mis see on?“ Seda küsimust võib viimasel ajal päris tihti kuulda, kuna eesti keeles on selline termin üpris värske ning vajab lahti seletamist. Mõistmiseks on aga tarvis konteksti ning ökokogukondade puhul on selleks globaalsed muutused.

Viimaste aastakümnete jooksul on mitmed protsessid, nagu kliima soojenemine, fossiilse energia kasutamise tõenäone tippujõudmine, finantssegadused jt üha kiirenenud ning üha rohkem inimesi tunnetab, et maailma elukorraldus peab muutuma, sest vanamoodi mõne aja pärast lihtsalt enam ei saa.

Ökokogukondadesse ongi tihtipeale kogunenud inimesed, kes otsivad ja katsetavad uue elukorralduse mudeleid. Sõna „elu“ viitab juba ise terviklikule lähenemisele ja selliste kogukondade eesmärgiks ongi elada terviklikult, leida terviklahendusi, et meie maailm oleks terve.

Ökokogukondi iseloomustab neli aspekti, mis ühes tõelises kogukonnas on kõik esindatud. Esiteks kõige ilmsem ja käegakatsutavam – ökoloogiline aspekt. Kuidas ja millest on ehitatud majad, kas neid on lihtne ja odav ülal pidada. Kuidas on korraldatud jäätmekäitlus, kas reovett puhastatakse kohapeal ökoloogilistes puhastites, millised on tualetid. Kui palju toitu ise kasvatatakse, kas seda tehakse ökoloogiliselt. Kuidas on korraldatud transport ja kui palju energiat sellele kulub.

Ökoloogilist aspekti on ka kõige lihtsam mõõta, eelkõige läbi ökoloogilise jalajälje metoodika. Näiteks on Šotimaal asuva Findhorni ökokogukonna ja Saksamaa Sieben Lindeni ökoküla ökoloogiline jalajälg rohkem kui poole väiksem vastava riigi keskmisest. Kusjuures näiteks Sieben Lindenis oli ühe maja ehitus 3% Saksamaa keskmisest, nii et nad otsustasid peale seda ehitamise ökoloogiasse pisut lõdvemalt suhtuda…

Samas ökoküladest ja –kogukondadest rääkides kiputakse arvama, nagu väline ja ökoloogiline ongi peamine. Et kui on põhumaja, siis on juba öko. Tegelikkuses on veel kolm sama olulist aspekti, millest järgmisena kirjeldame sotsiaalset. Selle aspekti alustaladeks on usaldus, turvatunne, vajadustega arvestamine, osalev otsustamisprotsess ning igaühe võimalus areneda.

Oluline on kogukonna liikmete omavaheline suhtlemine, sellele mõeldes kavandatakse ühisruume, ühisalasid, et inimestel oleks igapäevaste toimetuste ajal võimalus nii kohtuda kui vajadusel ka üksi olla. Enamustes kogukondades on vähemalt mõned ühised söögiajad nädalas, kus kokku saadakse.

Kogukondades väärtustatakse erinevaid andeid ning püütakse erinevatele oskustele, erinevatele isiksustele ühiselt leida neile sobivad rollid ja tegevused. Kogukonnasiseseid suhteid iseloomustab suur läbipaistvus ning konflikte nähakse nii üksikisikut kui kogukonda edasiviiva jõuna ja seepärast pööratakse konfliktide lahendamisele üldjuhul suurt tähelepanu.

Isiksuse areng, õppimine ja loomingulisus on kõrges hinnas ning selleks luuakse ka võimalusi. Samuti peetakse väga oluliseks füüsilist tervist, selle hoidmist ja vajadusel ravimist.

Otsustusmehhanismiks on tavaliselt konsensuse otsimine või muu kogukonna liikmete vajadusi ja arvamusi arvestav metoodika. Otsustusmehhanismid ja –protseduurid on tavaliselt küllaltki arenevad koos kogukondade endi arenguga.

Kolmandaks on majanduslik aspekt. Eesmärgiks on majandada mitmekülgselt ja avatult, mis tähendab erinevaid tegevusalasid ning oma toodete ja teenuste pakkumist väljapoole. Ühes Euroopa suurimas, Damanhuri kogukonnas Itaalias on ligi 80 erinevat majandustegevust alates oliiviõli tootmisest ja karjakasvatusest kuni koolituste ja teraapiateni. Suuremates kogukondades töötab mingi osa, näiteks kolmandik inimesi tavaliselt väljaspool, arsti, õpetaja jt ametites.

Samas on just ökokogukonna, kes elab konkreetsel territooriumil, aluseks see maa ning mõned põhitegevused on tavaliselt selle kohaga seotud, olgu selleks siis mahepõllumajandus Svanholmis, Taanis, ökoehitus sealsamas ja paljudes teistes kogukondades, koolitus- ja konverentsikeskused kogukonna maal vms. Tavaliselt saadakse mingi, küllalt oluline osa eluks vajaminevast oma maalt ja naabruskonnast, sh toit, ehitusmaterjal, küte jne.

Ülejääke tavaliselt mingis osas jagatakse ning üldjuhul on kogukondades mingi suurusega ühine kassa, millest rahastatakse kogukonnale olulisi ettevõtmisi, nt kogukonnamaja ehitamist ja ülalpidamist, uute elumajade ehitamist, transpordiühistut jne.

Kogukonnad püüavad üha rohkem nii majanduslikult kui muidu suhelda selle piirkonnaga, kus nad asuvad, nt ostes kohalikelt talunikelt toitu ja pakkudes vastu oma abi töö näol või siis konkreetseid teenuseid.

Üksikutes uuremates kogukondades, nagu Findhornis ja Damanhuris on käibel oma raha, mis on täiendrahaks vastavalt inglise naelale ja eurole. Täiendraha eesmärgiks on elavdada majanduslikku suhtlemist kogukonna sees, nt kui on vaja midagi parandada, juukseid lõigata, piima osta, siis eelistatakse pigem kogukonna liikmete tooteid või teenuseid, muidugi juhul kui eed kvaliteetsed on.

Neljandaks on vaimne ehk maailmavaateline aspekt. Selle all mõistetakse loovuse väljendamist läbi kunsti, laulu, tantsu, mis kõik seovad kogukonda ühte nii omavahel kui laiemalt kogu maailmaga. Kogukondades kujunevad tavaliselt välja oma tseremooniad ja tähistamised erinevate sündmuste puhul. Teadlikult püütakse tähele panna head ja rõõmu tekitavat ning seda vastavalt ka ära märkida.

Inimese sisemine ja vaimne areng on tavaliselt lahti räägitud, soositud ning kogukond tervikuna loob sellele soodsa keskkonna. Üldiselt tunnetavad ökokogukonnad maailma omavahelist seotust, terviklikkust ning mingit oma missiooni maailma muutmisel paremaks kõigile – rahumeelsemaks, armastavamaks ja loodusega kooskõlas olevaks.

See võib kõlada liiga suurejooneliselt, aga samas tekib küsimus – kes siis sellega tegelema peab, kui me oma südames ju tunnistame vajadust nende eesmärkide poole liikumiseks? Üheks, aga kindlasti mitte ainsaks vastuseks ongi ökokogukonnad. Neid ei tasu seetõttu vaadelda nii, et kõik külad ja linnad peaksid tulevikud nende moodi välja nägema, vaid just laboritena, kus katsetatakse esilekerkiva maailmakorralduse erinevaid tahke, nii ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid kui vaimseid. Laiem ühiskond saab siis vaadata ja üle võtta ning edasi arendada neid mudeleid, mis konkreetses ajas ja kohas sobivad. Sellist rolli ökokogukondade juures näeb ka ÜRO, kes on andnud neile nii auhindu kui kaasanud mitmetesse säästva arengu programmidesse.

Ajalooliselt on sedasorti kogukondi olnud juba aastatuhandeid, alates muistsest Kreekast (Pythagorase ümber tekkinud kogukond) või veelgi varasemast ajast. Ajas lähemale tulles olid keldi, eelkõige iiri kloostrid sedalaadi kogukondadeks, mis hoidsid teadmisi ja leiutasid uusi. Need muuseas ei olnud kloostrid eriti praeguses tähenduses, nt mehed ja naised elasid koos ning rõhk oli pigem teadmistel, kultuuril ja vaimsel arengul.

20. sajandisse jõudes näeme tagantjärgi, et praegused suured ja tõeliselt elavad kogukonnad said alguse kuue- ja seitsmekümnendatel aastatel. Sellisteks on Findhorn Šotimaal ca 500 inimesega, Damanhur Itaalias ligi 1000 inimesega, mahemõis Svanholm Taanis umbes 100 inimesega jt. Samast ajast pärineb mitu Saksamaalt alguse saanud kogukonda, kellest osa on endiselt Saksamaal nagu ZEGG Berliini lähedal, aga ka Tamera Portugalis, mis on kiirelt kasvav ja väga elujõuline kogukond.

Tamera põhiteemaks on rahu iseendas, perekonnas ja maailmas, millega nad aktiivselt ka tegelevad. Nende liidrite Dieter Duhmi ja Sabine Lichtenfelsi järgi on rahu aktiivne tegevus, st sellega tuleb töötada, nagu seda tehakse ka sõja ja konfliktidega. Oma mõtete tõestuseks teevad nad aktiivset rahutööd Palestiinas, Kolumbias jt konfliktipiirkondades.

Sieben Linden Saksamaal on tõeline ökoküla ligi 100 inimesega ning seda võib nimetada Euroopa põhuehituse keskuseks. Sieben Lindenis on Euroopa suurim, kolmekorruseline põhust korterelamu ja käivad katsetused pooltööstuslikuks krohvitud põhupaneelide toomiseks. Sealse töö tulemusel on põhuehitus Saksamaal ka seadustatud ning reguleeritud.

Eestis on viimastel aastatel ökokogukondade vastu üha rohkem huvi tundma hakatud. Meil on mõned reaalsed kogukonnad ning palju gruppe, kes on aastaid mingi teema ümber koos käinud ja kes juba omavad maad/maja või siis plaanivad seda soetada. Lisaks suur hulk huvilisi, kes tahavad rakendada mõningaid ökokogukondade lahendusi seal, kus nad elavad, mis on tegelikult ülimalt oluline. Heaks näiteks on asumiseltsid ja linnaseltsid, mis on omalaadsed väga dünaamilised ja kiirelt arenevad kogukonnad.

2008.a. veebruaris loodi Eesti Ökokogukondade Ühendus (vt. www.kogukonnad.ee), kuhu võivad kuuluda nii olemasolevad kogukonnad kui füüsilised isikud ning ühenduse eesmärgiks on seda teemat Eestis edasi viia – korraldada kokkutulekuid, ökokogukondade erinevaid aspekte meedias lahti rääkida, Gaia haridusprogrammi Eesti jaoks välja töötada jne.

Lõpetuseks veel kord – nii nagu on vaja tehnoloogilist innovatsiooni, mille tipuks võib hetkel pidada internetti mis on suure osa maailmast ühtsesse võrgustikku ühendanud, vajame ka sotsiaalset ja elukorralduslikku innovatsiooni, sest teise aastatuhande ühiskondlikud ja kooselu tehnoloogiad ei sobi enam kolmandasse aastatuhandesse. Selle ülesande lahendamisse annavadki ökogukonnad sadade teiste liikumiste ja eksperimentide kõrval oma olulise panuse.

Esmakordselt ilmunud Õpetajate Lehes