NAFTALINDUDE SÕNUM

Ilmunud Eesti Päevalehes 31. jaanuaril 2006 – seni ulatuslikuma Eesti rannikumerd ja linnustikku tabanud naftareostuse kolmandal avastamisjärgsel päeval.

Nagu teisest ilmast jõuab Eesti randa must nafta ja sellega määrdunud linnud. Praeguse info kohaselt on tegu ajaloo suurima naftakatastroofiga meie vetes. Inimmõistus tõrgub suurte õnnetuste puhul ning püüab leida tähendust, süüdlasi, mõtet – kõik need kannatused ei saa ju olla mõttetud. Dalai-laamale on omistatud ütlus: „Kui sa kaotad, siis ära kaota õppetundi“. Seega püüan ka mina mõelda pigem sellele, mida need juba surnud ja surmale määratud linnud meile ütlevad, sest ainult siis saab öelda, et kogu sellel hävingul on ka mingi mõte.

Iga laeva liikumine Läänemerel olgu fikseeritud

Kust Eesti looderannikule jõudnud nafta pärineb – see on esimene küsimus. Kuigi konkreetsetele lindudele pole see enam oluline, tuleb siiski välja uurida nafta päritolu. Edasiste õnnetuste ärahoidmiseks peaksid Läänemere äärsed riigid kiiresti käivitama merel liikuvate laevade regulaarse satelliitseire. Tänapäeval ei ole minu arusaamise järgi selles küll midagi võimatut. Lisaks on igal laeval ju globaalse positsioneerimise süsteem, mis võiks anda laeva liikumise kohta reaalajas infot maismaal asuvatele vastuvõtjatele. Sel viisil saaks iga laeva teekond ja paiknemine igal ajahetkel fikseeritud. Läänemerel kui eriti tundlikul merealal peaks see olema ka rahvusvaheliselt jõustatav. Kui lisada veel seirelennud, siis läheb karistamatu reostamine juba päris raskeks. Naftaõnnetuste ennetamise ja reostuse likvideerimiseks valmisoleku pealt raha kokku hoida küll ei tohiks, eriti nafta hinda ja selles äris liikuvat rahahulka arvestades.

Nafta – meie eluvedelik

Lindude suled on koos naftaga – ollusega, mida me tavaliselt kunagi ei näe. Kui näeme, siis on juba midagi valesti. Nafta on ikka kas maa sees, tsisternis, torus, paagis, aga mitte maa peal, meres, linnusulgedes. Samas on nafta kogu meie tänapäevast elu käigushoidev vedelik. Kui nafta liikumine homme lõpeks, peatuks meie harjumuspärane elu umbes nädala jooksul. Esialgu tekivad tanklates järjekorrad, poed hakkavad tühjenema, peatub ühistransport, pangaautomaat ei anna raha ning pangakaart ei tööta. See pole odava filmi süžee, vaid kirjeldus 2000.a. septembris Inglismaal toimunud kütuseprotestidest, mil kalli kütuse vastu protestivad veokijuhid blokeerisid rafineerimistehased ja kütuseterminaalid.

Me kõik sõltume naftast – nii looduse kaitsjad kui selle kasutajad. Seetõttu oleks kogu ühiskonnal oluline teada, et naftatootmine kogu maailmas läheneb geoloogilisele ja majanduslikule tipule kui see juba käes ei ole. See tähendab, et tänavune aasta võib jäädagi maailma kõige suurema naftatoodanguga aastaks, mil maa seest pumbatakse välja umbes 84 miljonit barrelit (1 barrel – 159 liitrit) naftat. Tipu põhjuseks on nii geoloogiline paratamatus (nafta hulk maakoores on lõplik) kui maailma, eriti Aasia üha kasvav nõudlus.

Kus ja kui palju naftat veel on

Maakoor on praktiliselt läbi uuritud ja kõik suuremad naftamaardlad teada. Uute suurte naftaväljade (üle 500 miljoni barreli) leidmise tempo kahaneb: aastal 2000 – 16 välja, 2001 – 9, 2002 – 2 ja 2003 – 0. Tasub meeles pidada, et selline megaväli ei rahulda maailma naftavajadust nädalakski. Maailma suurimad naftaväljad Saudi Araabias, Kuveidis ja mujal Pärsia lahe piirkonnas avastati valdavalt 1930ndatel ja 1940ndatel aastatel.

OPECi liikmesriikide deklareeritud varud kasvasid paberil hüppeliselt 1980ndatel, kui OPEC seadis oma liikmete tootmiskvoodi sõltuvaks varudest. Samas on need riigid tervikuna ning eriti kõik sealset naftat puudutav rangelt salastatud ning sõltumatut hinnangut OPECi riikide naftavarudele lihtsalt pole. Ka kõige autoriteetsemad rahvusvahelised energeetikaülevaated (International Energy Agency (IEA) World Energy Outlook, BP Statistical Review of World Energy) toetuvad varude puhul naftariikide eneste andmetele. Ka on näiteks naftagigant Shell pidanud hiljuti tunnistama oma varude ülespuhumist kuni neljandiku ulatuses.

Umbes pool kättesaadavast naftast, ehk ligi triljon barrelit on tänaseks välja pumbatud, mis tähendab et pool on alles. Praeguse tarbimismahu kasvu juures jätkuks sellest järgijäänud poolest 20-30 aastaks. Aga nagu alati, on ressursi piiratuse tingimustes palju raskem tegutseda ning see eeldab kas head (üleilmset) koostööd või siis suurt sõjalist jõudu ressursi hõivamiseks, tootmiseks, transpordiks ja kõige selle turvamiseks.

Üha enam puuritakse ja pumbatakse naftat raskesti ligipääsetavatest Maakera piirkondadest, nt mitme kilomeetri sügavusest merepõhjast, mis tõstab iga kättesaadud barreli omahinda. Lisaks on maa sees asuva nafta ja maa peal toimuvate konfliktide vahel tugev korrelatsioon. Aeg-ajalt pühib naftatööstusest üle ka loodus ise – eelmise aasta augustitormid sisuliselt seiskasid nafta- ja gaasitootmise Mehhiko lahel. Iga hiinlase tänapäevaseks unistuseks on auto omamine ja loomulikult ka selle kasutamine (sama unistus on Eestis kusjuures suuresti realiseerunud, nii et hiinlastele pole midagi ette heita). Hiina firmad käivad üle maailma naftavarude omanikel kosjas. Kõik see on muutnud naftaturud närviliseks ning isegi soliidsed investeerimispangad ja gurud pakuvad üksteise võidu uusi naftahinna rekordeid.

Mida teeb Eesti naftasõltuvusest vabanemiseks?

See ongi lindude küsimus meile. Kui me seda ei kuule ning vastuseid otsima ei hakka, siis osutuvadki need kannatused asjatuks.

Kõik Eestis senitehtud arengukavad ja tulevikuprojektsioonid põhinevad minu teada jätkuva majanduskasvu eeldusel, mida omakorda toidab siiani suhteliselt odav energia – nii põlevkivielektri kui nafta ja gaasi näol. Inimest, kes küsib, kas on tehtud stsenaarium ka naftahinna kahe- või neljakordset tõusu arvestades, vaadatakse pisut haletsevalt kui ullikest. Aga ainuüksi eelmise aasta jooksul tõusis naftabarreli hind ligi kaks korda. Samas räägitakse Tallinn-Tartu neljarealisest kiirteest, Saaremaa sillast ja teistest odavat kütust eeldavatest infrastruktuuri projektidest. Mis siis, kui bensiiniliiter paari aasta pärast maksab tõepoolest 50 krooni? Kelle autod täidavad need neli rida Tallinna ja Tartu vahel.

Maailma riigijuhid ja parlamendid tunnistavad üksteise järel naftatipu olemasolu ning korraldavad selleteemalisi arutelusid, aga Eestit see teema ei näi puudutavat. Tõesti, vahel on tunne nagu elaksime teisel planeedil kui näiteks Prantsuse peaminister de Villepin, kes ütles läinud aasta lõpul, et odava energia aeg on läbi. Samuti on Eestis arusaamatu, miks Uus-Meremaa parlament arutab tõsiselt naftatipu mõjusid oma riigile ja miks on rikas Rootsi seadnud eesmärgiks paarikümne aasta jooksul fossiilkütuste kasutamisest vabaneda.

Tahaksin kuulda Vabariigi Valitsuselt ja Riigikogult selget vastust – kas naftatipu ja energia olulise kallinemise teemat on arutatud ja kas alustatakse nö energialoojangu võimalikkust eeldava Eesti arengukava tegemist? Kõik, kes kavatsevad ka paarikümne aasta pärast Eestimaa pinnal elada, peaksid seda vastust teadma.