AMEERIKA DEMOKRAATIA PÄRIT… INDIAANLASTELT!

InfoGuru 1
9.01.2004

Järgnev pajatab meile ühest ligi 700 aasta pikkuses praktikas järele proovitud ühiskonnakorraldusest, mis võiks pakkuda mõtteainet kaasaja esindusdemokraatiaga seotud võimukriisi ületamiseks.

AMEERIKA DEMOKRAATIA PÄRIT… INDIAANLASTELT!

Ameerika demokraatiat on ikka kiidetud ja toodud eeskujuks juba alates Alexis De Tocqueville`i  kuulsast raamatust “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast” (1874, eesti k. 1995). Selgub aga, et USA süsteem pärineb Haudenosaunee (“Rahvas, kes Ehitab Pikka Maja”) ehk Irokeeside Suure Konföderatsiooni nö põhiseadusest.

Teadmine sellest Konföderatsioonist ehk Kuue Rahva Liidust pärineb nii kirjapandud allikatest (nt William N. Fenton “Parker on the Iroquois”, Syracuse University Press 1968) kui ka  suulisel, elaval pärimusel. Paarikümne aasta eest otsustati, et nii Parkeri (kelle kirjapanekud on umbes sajandivanused) kui ka teiste ülestähendusi  ei saa võtta aluseks, kuna kirjutatud sõna muutub tegelikes eluolukordades ebaadekvaatseks: tihti on ühest asjast mitu versiooni, mida kõiki teatakse jne.

Kuue Rahva Liit koosneb siis kuuest rahvast: Onondaga, Oneida, Mohawk, Seneca, Cayuga ja Tuscarora, kujuures viimane ühines Liiduga 1715. Enne koloniseerimist ning ka selle algusaegadel hõlmas Liidu territoorium suure osa Mississipist ida poole jäävast Põhja-Ameerikast – Mehhiko lahest kuni Ontarioni välja. Valgete kolooniad olid selles otsekui saarekesed. Pärimuse järgi tekkis Liit 14. sajandi paiku,  mil kaks meest –  Hiawatha (Mohawk) ja Dekanawida (Onondaga) – said kas siis läbi ilmutuse või muul moel selguse, kuidas korraldada ühiskonda ning suhteid erinevate hõimude/rahvaste vahel. Seejärel liikusid nad ringi kõigi nende rahvaste hulgas, rääkides sellest, kuidas tuleks asju korraldada. Lõpuks tulid need rahvad kokku ning otsustasid, et nii tulebki teha. Sellest ajast tänapäevani on see liit püsinud ning nende rahvaste elukorraldus toimib kaasajalgi Suure Ühendava Seaduse (Great Binding Law) alusel.

USA rajajad suhtlesid nende rahvastega väga aktiivselt ning olid üpris vaimustunud sellest süsteemist – nagu nähtub nende märkmetest ja kirjadest. Kahjuks võtsid nad selle süsteemi üle ainult poolikult ning seetõttu on ka tulemused poolikud. See, et ei Ameerikas ega Euroopas sellest Ameerika demokraatia algajaloost suurt midagi ei teata, on ühe üpris teadliku müüdiloome tagajärg: Founding Fathers (targad valged mehed, kes mõtlesid välja vaba ning demokraatliku elukorralduse) versus rumalad ja primitiivsed indiaanlased, kes põhimõtteliselt polnuks suutelised kolonistidele midagi olulist õpetama.

Mida Suur Ühendav Seadus endast siis kujutab?

Läbivaks põhimõtteks on ülim demokraatlikkus ja võrdsus. Igaühel on alati õigus oma arvamust avaldada (seda ei tohi aga teha agressiivselt ning üldist korda rikkudes), otsuseid võetakse vastu praktiliselt üldise heakskiidu alusel või siis ei võeta neid üldse vastu –  järelikult tuleb asja veel arutada, kiiret pole kuhugi. Hääletamist olulistes küsimustes ei toimu, kuna sel puhul tekiksid ikkagi võitjad ja kaotajad.

Oluline roll on naistel, kes nii USA kui ka Euroopa süsteemides olid otsustamisest algselt täiesti välja olid jäetud. Naistel on omad nõukojad, hõimu emadekogu jms. Tundubki, et mingis järgus kulgevad teemade arutamised paralleelselt meeste ja naiste kodades. Ilma naiste nõusolekuta on võimatu tähtsamaid  otsuseid vastu võtta, ka on naistel õigus pealikke tagasi kutsuda.

Pealikud ei ole tegelikult valitsejad võimu mõttes. Pigem on nende ülesandeks jälgida üldist tasakaalu, elukorralduse sujumist, kuulata erinevaid arvamusi, neid vahendada erinevate kodade või rahvaste vahel, seeläbi jõuda ühiste otsuste sõnastamiseni jne. Pealikke võib tagasi kutsuda, kui nad kalduvad kõrvale algsest rahva teenimise eesmärgist ning hakkavad tõstma esiplaanile isiklikke huve. Protseduurid on sügavalt  läbi mõeldud. Näiteks saab igaüks rääkida  nii kaua, kui tahab, peaasi et saab oma mõtte välja öeldud. Räägib üks inimene korraga. Samas ei tohi keegi domineerima hakata. Kuna ei ole otseselt kiiret, siis võib arutamine toimuda pikalt ning vaheaegadega, kestes kas või päevi või kuid.

Kõige taustaks on Suur Rahuseadus (Great Law of Peace), mis ilmselt  arvestab ka oluliselt loodusseadusi ning on mõeldud kestva, mitte  laieneva ja kasvava ühiskonna tarvis. Suurim karistus on kogukonnast  väljaheitmine ning see toimub juhul, kui inimene ei tunnista sõnades või  tegudes Suurt Rahuseadust. Kõik rikkumised ja tülid püütakse lahendada  asja selgitamise, tüli põhjuse otsimise ja seejärel sellest ülesaamise  teel. Eelduseks on, et kuni Seadust tunnistatakse, on probleemid  lahendatavad.

Maalitud pilt on ehk teatud määral idealistlik, sest tänapäeval on ka hulk probleeme: osa noori mehi on koondunud sõdalaste klannidesse ning vastustavad Seadust ja sellele vastavat elukorraldust; USA valitsus on sihikindla poliitikaga suutnud tekitada lõhe Mohawk’ide sees, tulemuseks kasiinod reservaadis, tülid jms. Aga siiski on see pärimus ja süsteem tänagi piisavalt elus, et mõtlema panna.

Toomas Trapido (Eestimaa Looduse Fond) poolt saadetud materjali põhjal,
vt ka  www.sixnations.org