ENDAST

Ma tulin siia ilma 1972. aasta 15. aprilli õhtul Pelgulinna sünnitusmajas. Minu ema nimi on Laine Trapido (sündinud Rettau) ja isa nimi on Isi Trapido. Lapsepõlves ja noorukieas elasin kahepaikselt nagu paljud selle aja inimesed – sügisest kevadeni Tallinnas, Mustamäel männimetsa läheduses ja suved Saaremaal, Valjala lähedal Jõelepa külas vanaema ja tädi juures. Sügiseti maalt linna tulek oli alati raske, sest ma tundsin end maal väga hästi – see oli minu keskkond ja sealne kogemus mõjutas kindlasti minu edasist eluteed, äratas huvi nii looduse kui sellise toreda, erksa ja iidse eluviisi vastu, mis mõneti oli maal veel säilinud. Erinevalt linnast, kus olid aga omad plussid. Käisin 7. keskkoolis, kust sain tänu õpetaja Seenele tugeva põhja inglise keeles. Tallinn oli ja on praegugi ikka suur linn ja pika ajalooga linn ning seeläbi annab seal elavale inimesele võimaluse tunnetada linna kui sellist. Mäletan, et meile meeldis väga avastada vanalinna, mis oli siis veel vaba ja omamoodi metsik, tarastamata, äristamata ja samas õhkus vanadest müüridest ning kohati lehkavatest sillutistest mingit iidset hõngu.

Keskkooli ajal pidin esimest korda hakkama tõsiselt mõtlema oma tulevikule, mis tollal tähendas minu jaoks eelkõige vastust küsimusele, millist valdkonda minna ülikooli edasi õppima. Käes oli Eesti iseseisvumise aeg ning tollastes sündmustes osalemine jättis mu meelde sügavad ja positiivsed jäljed – olen väga õnnelik, et olen elanud sellisel erakordsel ning hea lõpptulemusega ajal. Samas oli taasiseseisvumise märksõnaks uus elukorraldus ning erakordselt populaarseteks erialadeks muutusid majandus ja õigus. Mina olin vist ainuke oma lennust, kes valis bioloogia, sest mul oli sisemine huvi aru saada elu ja laiemalt maailma toimimisest. Seda ma siis 1990. aasta sügisel Tartu Ülikooli õppima läksingi.

Bioloogiaõpingud Tartus andsid palju – hulga häid ja huvitavaid suhteid, maailma avardumise ja otsese sideme Eestimaaga väga erinevates paikades. Meil olid veel pikad suvepraktikumid Karula kandis, Vormsis ja Kübassaare poolsaarel Saaremaal. Käisime palju väljas ja seda erinevatel aastaaegadel – Tipu kandis Soomaal jõhvikal, Kõrvemaal matkamas, olime ööd Piusa koobastes, sõitsime kummipaadiga ootamatult talvisel Võhandul. Korra käisime ka Vene poolel müstilisel Lapimaal, mille kohta sain hiljem teada, et see on ikka Saamimaa. Mind huvitasid paljud valdkonnad ning ma püüdsin endasse ahmida Tartu vaimsust nii palju kui võimalik. Käisin näiteks Marju Lepajõe loengutel kreeka keelest Johannese evangeeliumi näitel, mis jällegi avas täitsa uue maailma.

Sama uudishimu ning soov olla ärksate inimeste seltsis viis mind kuidagi loomulikult Kalevi Kulli seltskonda, mis tähendas suvesid Laelatu puisniidul, hiljem ka kogu Lääne-Eesti ja saarte puisniitude kaardistamist Toomas Kuke eestvedamisel, huvitavaid inimesi ja mõtteid, millest ma suurt midagi aru ei saanud, aga tundsin nendes midagi olulist. Asutasime Kalevi juhtimisel Eesti juurtega biosemiootika rajaja Jakob von Uexkülli Keskuse, osalesin teoreetilise bioloogia kevadkoolide korraldamises, aitasime kaasa noore Jakob von Uexkülli tegemistele Eesti Taassünni auhinna välja andmisel.

Pärast ülikooli lõpetamist tuli jälle otsustada, mida teha, kuhu tööle minna. Kui otsust enam edasi ei saanud lükata, nägin lehes kuulutust, et Karula Rahvuspark otsib spetsialisti, kandideerisin ja saingi. Järgnevad kaks aastat Karulas olid jällegi väga kujundavad. Elasin üksinda suures talus ning lähipiirkonnas oli alguses ainult üks naabripere. Ükskord talvehommikul ust avades jäi tõtt vaatama hundiga. Tegin palju pilte, hakkasin aru saama kohalikust keelest ja seda pisut kõnelema, aitasin kaasa rahvuspargi algusaastate tegemistele, olin tunnistajaks suurtele muutustele metsanduses, nägin nii vana metsavahikultuuri kui röövraieid. Aga Karula aeg sai ümber, sest tahtsin vist ikka rohkem inimeste keskele minna.

Mind kutsuti Tartusse Eestimaa Looduse Fondi tegevjuhiks ning alustasingi seda tööd 1997. aasta sügisel ning jäin ELFi ja Tartusse peaaegu kümneks aastaks. Pean Tartut endiselt oma lemmiklinnaks. Kümme aastat ELFis kui Eesti ühes tegusamas loodushoiu ja jätkusuutliku arengu kodanikuühenduses oli pehmelt öeldes intensiivne aeg. Püüdsime Eestimaa loodust hoida nii palju kui võimalik, edasi anda looduse tundmist ja armastust looduse vastu läbi inimeste, kes seda kannavad, algatasime uusi ettevõtmisi, pidasime päris mastaapset rohelise meedia väljannete gruppi nimega Roheline Värav ja väga palju muud. Võin julgelt öelda, et 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses tõime me ELFis maale hulgaliselt mõtteid ja tegime esimesi katsetusi valdkondades, mis alles 15-20 aastat hiljem peavoolu jõudsid, nt ökoloogilise jalajälje mõiste, rohelised riigihanked jne. Võin öelda, et pühendusin päris mitmed aastad täielikult sellele tööle, mis viis ka küllalt põhjaliku läbipõlemiseni ning seetõttu vajaduseni tegeleda sama intensiivselt iseeendaga – nii füüsilises kui vaimses mõttes.

ELFi hoog ning samas jõuetuse kogemine Eesti looduse hoidmise kontekstis viis aga poliitikasse – Erakonna Eestimaa Rohelised asutamiseni 2006. aastal ning Riigikokku valituks osutumiseni 2007. aasta märtsis. Neli aastat Riigikogus oli omal moel järgmine pesumasin, kus sai vast ka midagi kasulikku tehtud, aga eelkõige otseselt kogetud poliitika masinavärki. Sulgesin Toompea lossi ukse enda järel 2011. aasta aprillis ja mõtlesin, mida siis edasi eluga peale hakata. 2007. aastal tekkis aga üks teine imeline ettevõtmine, mille sünni ja kasvamise juures oli mul au olla. Nimelt tekkis mul endiselt müstilisel Saamimaal käies kujutlus sama puhtast Eestist, kus loodus toidaks hinge. Tollal oli Eesti metsades ikka väga palju prügi ja seda tuli juurde. Jagasin seda unistust, et Eesti võiks näiteks viie aastaga täitsa prügist puhtaks koristada, sõber Rainer Nõlvakuga, kes kuulas ja ütles „Jah, me teeme seda, aga ühe päevaga!” Edasine on ajalugu ehk et tol hetkel 2007. aasta augusti lõpus sündis Teeme Ära. Eesti saigi 3. mail 2008 väga palju puhtamaks ja juba samal aastal said sellest innustust inimesed teistest riikidest ning tänaseks on Teeme Ära ehk Let’s Do it! Peaaegu kogu maailmas. Minagi olin nii Riigikogu perioodi ajal kui aasta pärast seda Teeme Äras päris tegev.

ELFis töötades leidsin end ikka ja jälle küsimast, kas see on normaalne, et ühed hävitavad loodust ja teised (nagu mina) kaitsevad seda ja nii jätkub igavesti? Ei tundunud just väga innustav väljavaade. Hakkasin otsima teistsuguseid mõtlemise, elamise ja olemise mudeleid ning jõudsin üpris kiiresti põnevate teemadeni, nagu ökokülad (ökokogukonnad), permakultuur, kingimajandus jt. Otsing viis mind aastal 2005 Saksamaale permakultuuri ühe rajaja David Holmgreni koolitusele ning juba järgmisel aastal korraldasime sõpradega ökokülasid tutvustava konverentsi Lilleorus, tutvusime selle liikumise eestvedajate ja vaimsete juhtidega ning samal suvel sõitsime üheskoos Taani Euroopa ökokülade võrgustiku kokkusaamisele Svanholmis, kus minu jaoks avanes täiesti uus maailm – isegi pisut raske oli kohe uskuda, et sellised inimesed ja kohad on päriselt olemas. Inimesed, kes päriselt püüavad elada looduse ja teiste inimestega kooskõlas. Võin öelda, et sellest käigust algas teekond, mis kestab siiani – aastal 2008 asutasime Eesti Ökokogukondade Ühenduse ning alustasime Gaia haridusprogrammi katsetamisega Eestis, millest kasvas muuhulgas välja ka Gaia Akadeemia.

2014. aastast ongi minu põhitegevus seotud haridusega – õpetades Tallinna Vabas Waldorfkoolis, Tallinna Ülikoolis, Gaia Koolis ning Gaia Akadeemias, mille üheks eestvedajaks ma olen.

AJATELG

1972 – tulen ilmale 15. aprilli õhtul Tallinnas, Pelgulinna sünnitusmajas
1972 – 1990 – lapsepõlv ja noorus Tallinnas ja Saaremaal. Õppimine Tallinna 7. keskkoolis.
1990 – 1995 – õpin Tartu Ülikoolis bioloogia erialal, töötan 1995.a. suvel puisniitude kaardistajana
1995 – 1997 – töötan ja elan Karula Rahvuspargis
1997 – 2007 – töötamine Eestimaa Looduse Fondi tegevjuhi ja Rohelise Värava meediaagentuuri väljaandjana. Elan Tartus
2007-2011 – olen Riigikogu liige Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonis, tulen Tallinna
2011-2013 – õpin Viljandi Kultuuriakadeemia magistriprogrammis „Design and Development of Virtual Environments” ehk kuidas teha iduettevõtteid
2011 – 2014 – töötan Teeme Äras, Keskkonnaagentuuris, teen iduettevõtet Things.info
2014 – … – asutan Gaia Akadeemia, õpetan Tallinna Vabas Waldorfkoolis, Tallinna Ülikoolis
2012 – … tegutseme koos Kaia-Kairega Hundiallikal, rajame Hundiallika Retriidi- ja Koolituskeskust ja korraldame seal sündmusi.